Peavaluga tegelemisel on kasvanud teiste erialade roll, kaasatud pole vaid arstid, rääkis peavalukonsultant Ria Bhola intervjuus Med24-le ning rõhutas õdede rolli peavaluga tegelemisel.
Oma ettekandes rääkisite kommunikatsiooni olulisusest, et peavalu ravi oleks efektiivne?
Tõhus kommunikatsioon on võtmetegur, et peavalu diagnoosida, et patsiendid teeksid koostööd ning soostuksid raviga. Patsient peab tundma, et teda kuulatakse ja mõistetakse.
Primaarse peavalu diagnoosimisel on oluline, et arst saaks patsiendilt õige info ning oskaks anamneesi võtta. See ei tähenda, et patsiendid peaks lugusid jutustama ja kirjeldama halbu kogemusi peavaluga. Peab toimuma suunatud interaktsioon, et arst saaks kokku koguda diagnoosiks vajalikud detailid, selgitada patsiendile, miks see on oluline, et sellest sõltuvad ravivalikud ning anda optimistlik väljavaade – sest paljude ravivõimaluste puhul see on optimistlik.
Paljud primaarse peavalu patsiendid on jäänud tähelepanuta või saanud valediagnoosi. Ka see on üks osa, millele tuleb kommunikatsioonis tähelepanu pöörata, kinnitades patsiendile, et sul on vastav väljaõpe, kogemus ja ekspertiis nende peavaludega tegelemisel.
Ettekandes keskendusite peavaluga tegelevale meeskonnale, kuid millist nõu annaksite esmatasandi arstidele?
Esmatasandi puhul on arsti aeg veel piiratum, nii et see on väljakutse. Esmatasandi arst on sageli patsiendi esimene kontakt ning nad peaksid suutma diagnoosida vähemalt tavalisemaid migreeni vorme ning pingetüüpi peavalu, kui neil on kahtlusi teiseste põhjuste või peavalutüüpide eristamise osas, peaks patsiendid suunama neuroloogi juurde. Perearstid ei pea iga peavalu tüüpi diagnoosima. Kui nad tunnevad, et patsiendile vajaminevatest ravimitest on neuroloogil parem ülevaade – näiteks kui patsient vajab antiepileptilisi või migreenispetsiifilisi ravimeid.
Primaarse peavalu puhul pole arsti ülesanne vaid primaarset peavalu diagnoosida, vaid ka otsustada, millal patsient edasi suunata. Suunamisel tasub silmas pidada, et kui migreenipatsient peab peavalupäevikut, kulub neil arsti vastuvõtul vähem aega. Mõnikord tuleb arstile kasuks mitme vastuvõtuaja broneerimine – kui kümneminutilise vastuvõtu aja jooksul selgub, et peaks edasi uurima ja täpsustama, kas patsiendil on tegu migreeniga, võib paluda patsiendil peavalupäevikut pidada ning broneerida uus vastuvõtuaeg ja kutsuda patsient näiteks nädala-kahe pärast tagasi. Liiga paljud migreeni ja primaarse peavalu patsiendid käivad kliinikust kliinikusse, arsti juurest arsti juurde või kasutavad liigselt käsimüügiravimeid – kui perearst broneerib patsiendile topelt vastuvõtuaja ning paneb diagnoosi, patsient hakkab saama ravi, näiteks beetablokaatoreid, mille kasutamises perearstidel on kogemus olemas, on sellel patsiendil juba ravieelis. Kahtluse korral peaks patsiendi siiski edasi suunama.
Teil on ettekanne ka peavaluravi uutest võimalustest. Millised need on ja millistele patsiendirühmadele?
Keskendun transkraniaalsele magnetstimulatsioonile (TMS). Meetodi eelisteks on, et tegu on mitteinvasiivse raviga, sellel pole kõrvaltoimeid nagu ravimitel, sest kasutus pole süsteemne, vaid lokaalne. Paljudel patsientidel on ravi piiratud ravimite kõrvaltoimete tõttu, sest täiuslikke ravimeid lihtsalt pole olemas, näiteks migreeni puhul. TMSi kasutatakse migreeni ravis – migreenihoogude peatamiseks . On ka tõendeid, et seda võib kasutada ennetavalt. Tehnoloogiat on kasutatud üle 30 aasta ning see on olnud ohutu. TMSil on piirangud teatud patsientidele, näiteks epilepsia puhul on see vastunäidustatud või metall-implantaatidega patsientidele, kuna kasutatakse magnetvälja. Üldised riskid on väikesed ning sadadel patsientidel, kes on seda ravi saanud, pole kõrvaltoimeid esinenud.
Teine piirang on muidugi ka see, et meetod pole veel väga laialt levinud – seda kasutatakse USAs ning UKs. Komistuskiviks võib saada ravi kulu – kui otsustatakse seda toetada, oleks ravimeetod kättesaadavam.
Varasemalt olete avaldanud artikli peavalukeskuste transkulturaalsest võrdlusest. Kirjeldage põgusalt, milline olukord valitseb?
On äärmiselt huvitav, et maailmas tegutseb järjest enam multidistsiplinaarseid peavalukeskuseid. Neid on liialt vähe, kuid leidsin oma uuringus, et neid seovad mõned ühised osad, mis hästi toimivates peavalukeskustes väga hea tulemuse annavad ning mida saaks omakorda esmatasandile üle kanda. Need aspektid on kommunikatsioon, patsientidele aja andmine õige diagnoosi panemiseks, peavaluga tegelev meeskond, klinitsisti haridus ning talle piisava aja andmine patsiendiga tegelemiseks. Kui peavaluga tegeleb meeskond, on patsientide tulemused paremad ning nad on optimistlikumad. Patsiendid tunnevad, et neid võetakse tõsiselt – peavaluga tegelev meeskond saab aru nende probleemi tõsidusest ning patsiendilt võetakse eelnevalt kaasneda võinud mure ja ärevus, et tegu polegi „päris“ probleemiga.
Milliseid aspekte rõhutaksite õdedele?
Peavaluga tegelemisel on kasvanud teiste erialade roll, kaasatud pole vaid arstid. Näiteks on väga väärtuslikud peavaluõed. Kui arst on diagnoosi pannud, saab õde patsienti kogu protsessi jooksul toetada ja juhtida, optimeerida ravi, tegeleda kontrolliga.
Õel on ülioluline roll probleemid tuvastada ja ennetada nende tekkimist – näiteks mis puudutab ravi, ravimite koostoimeid, kõrvaltoimeid, aga ka patsienti harida ja toetada, et nad väljakirjutatud ravi jätkaksid.